Laupäev 22.02.2025 - esmaspäev 24.02.2025
Veebruari lõpus käib päike juba kõrgelt, meil on kolm vaba päeva ning sõidame koos arhitektuuriajaloolase Madis Tuuderiga Kuramaad ja Väike-Leedut avastama.
Esimese päeva õhtuks jõuame Kuramaa sadamalinna Liepājasse. Teel külastame Kuldigat, kunagist Kuramaa hertsogiriigi pealinna. Kuldīgat kutsutakse ka Läti Veneetsiaks, kuna Alekšupīte jõgi voolab vanalinnas paljude majade seinte vahelt läbi. Linna üks kõige olulisemaid väärtusi on 13. sajandile iseloomulik ebaregulaarne planeering kitsaste tänavatega ja vanalinna 17.–19. sajandist pärit väljapaistvalt haruldane hoonestus, mõnikord on linna isegi nimetatud Baltimaade väikelinnade pärliks.
Ajaloolises keskuses on säilinud kitsaste tänavate ääres omapärased ühekorruselised majad, millel on keskel korsten ja punane kivikatus. Kuldīga vanalinn ja üle Venta jõe kulgev punastest tellistest kaarsild pretendeerisid kohale UNESCO kultuuripärandite nimekirjas. 2007. aastal pälvis Venta ürgorus asuv Kuldīga linn nimetuse „Euroopa turismi tippkoht 2007“. Ajalooline Kuldīga vanalinn on alates 2023. aastast UNESCO maailma kultuuripärandi nimistu objekt. Linn on ka kuulus tänu Euroopa kõige laiemale Rumba joale Venta jõel. Joa laius on u 1–1,1 m ja kõrgus 1,8–2 m. Üle jõe kulgev 18. sajandi tööstusrevolutsiooni aegadest pärit 164 meetri pikkune tellissild on üks Euroopa pikimaid.
Liepāja (eesti keeles Liibavi) on rahvaarvult (67 000 elanikku) kolmas linn Lätis. Sadamalinn on surutud Läänemere ja Liepāja järve vahele, järve ühendab merega kanal.
Liepāja rand meenutab pigem California Venice Beachi kui Balti mere äärset randa.
Liepāja on Läti kõige läänepoolsem linn muljetavaldava ajalooga. See on jätnud jälje linna
arhitektuuripärandile ja miljööle. Vähesed teavad, et Riia kõrval leiab Lätis tähelepanuväärset juugendstiilis arhitektuuripärandit just Liepājast. Kuid Liepāja võib Riia kõrval uhkustada ka moodsa arhitektuuriga. Kontserdimaja „Lielais dzintars“ jääb kahtlemata meelde kõigile, kes linna külastavad.
Hoone merevaiguna hõõguvat oranži fassaadi saab nautida ka kontserdisaali sisemuses – tänu punasele klaasile värvib valgus sarnase tooniga ka hoone siseruumid. „Lielais dzintars“ ehk suur merevaik on noppinud loorbereid mitmetel arhitektuurikonkurssidel, pälvides ka Chicago Arhitektuuri- ja Disainimuuseumi poolt välja antava rahvusvahelise arhitektuuriauhinna. 19. sajandi lõpul oli Liepāja oluline tööstuslinn. 1890. aastal rajat Karosta linnaossa sõjasadam, mille juurde rajati sadamataristu ja kaitseks kindlustusi. Enne esimest maailmasõda sõitsid sealt Põhja-Ameerikasse liinilaevad. Liepājas kõrguvad mereväelastele mõeldud Püha Nikolai õigeusu katedraal, katoliku Püha Joosepi katedraal, Jaunliepāja luteri kirik ja mitmeid teisi pühakodasid.
Aastal 1899 avati Liepājas Baltimaade esimene elektritrammiliin ja algas tänapäevani kestev trammiliiklus. Seetõttu nimetatakse Liepājat ka Baltimaade trammiliikluse pealinnaks.
Teisel päeval suundume Lätist Leedusse Klaipedasse. Teel põikame kuulsasse kuurortlinna Palangasse ja möödume Kretingast. Seda Viljandi sõpruslinna kutsutakse ka Leedu Vatikaniks. Klaipėda (saksa keeles Memel) on rahvaarvult Leedu kolmas ja Baltimaade viies linn. Klaipėda asub Läänemere kaldal paigas, kus Dangė jõgi merre voolab. Memelit mainitakse Saksamaa hümnis „Das Lied der Deutschen“ saksakeelsete alade piiride kirjeldamisel kõige idapoolsema Saksa linnana, ühtlasi oli ta ka põhjapoolseim Saksa linn. Balti hõimud elasid Klaipeda piirkonnas juba 7. sajandil. 1251. aastal hõivas Saksa ordu Sambija poolsaare Klaipėda vastas ja rajas Klaipėda kohale kindluse, mida hakati nimetama Memeliks.
Memel kuulus Preisi kuningriigile ja oli Napoleoni sõdade ajal lühikest aega isegi Preisimaa ajutine pealinn. Esimese maailmasõja ajal vallutasid linna Venemaa keisririigi väed. Versailles rahulepinguga läks linn Prantsusmaa kontrolli alla, kuid 1923. aastal okupeerisid Leedu väed linna. Memel sai autonoomse staatuse Leedu koosseisus ja tema ametlikuks nimeks sai Klaipėda. Piirkonna enamuse moodustasid sakslased, kelle usaldamatust Leedu vastu süvendasid mitmed Leedu valitsuse sammud.
22. märtsil 1939 loovutas Leedu Klaipėda piirkonna Saksamaale pärast välisminister Joachim von Ribbentropi esitatud ultimaatumit. 23. märtsi varahommikul saabus linna Adolf Hitler, kes kõneles kohaliku teatri rõdult rahvale. Linna ametlikuks nimeks sai taas
Memel. Pärast Natsi-Saksamaa lüüasaamist teises maailmasõjas anti Klaipėda Leedule tagasi.
Klaipėdas on tähtis kaubasadam ja Leedu ainuke reisisadam. Kura säärel külastame meremuuseumi ja delfinaariumi ning käime kauni iseloomuliku arhitektuuriga vanas saksa kuurordis Juodkrantės ning imetleme Nida lähistel Kura sääre võimsaid liivaluiteid. Meremuuseumi kollektsioonis on üle 60 062 eksponaadi. See on Leedu kõige külastatavam muuseum (u pool miljonit külastajat aastas) ning ainukene koht Baltimaades, kus saab näha delfiine. Meremuuseum avas külastajatele uksed 1979. aastal, delfinaarium avati 1994. aastal ning on praeguseks värskelt renoveeritud. Delfinaariumi saali paigaldatud uus audio- ja videosüsteem muudab delfiinide show efektsemaks. Külastajad näevad nüüd delfiine ka vee all.
19. sajandi keskel sai Juodkrantėst kuurort, mis muutus populaarseks Preisimaal ja Saksamaal. Arengule aitas kaasa ka see, et sadama süvendamisel leiti merevaiku, mida hakati kaevandama. Kaevandamine lõpetati aastal 1890, selleks ajaks oli leitud 2250 tonni
merevaiku. Nida Kura säärel on kõige läänepoolsem Leedu asula. Nida ümbruses on mitmed suured liivaluited, millest kõrgeim 67 m. Omal ajal puhkasid seal Thomas Mann, Jean-Paul Sartre jt. Tuule, meresetete ja lainete tööna sai Kura säär oma praeguse kuju umbes 4000 aastat tagasi. Kura säär on ligi 100 km pikkune ja kõige laiemas kohas vaid 4 km laiune maasäär, mis eraldab Kura lahte Läänemerest. Pärast teise maailmasõja lõppu kuulub sellest kitsast maismaaribast üks pool (põhjaosa) Leedule ja teine pool (lõunaosa) Venemaale (Kaliningradi oblast). Kura sääre luited on Läänemere ranniku ühed kõrgeimad. Kura säär kuulub UNESCO maailmapärandi nimistusse.
Mõlemas riigis on loodud poolsaart hõlmavad rahvuspargid. Rannast eemal kõrguvaid liivaluiteid kattis omal ajal segamets. 16. sajandil jõudis elanikele kohale teadmine, et nende külade ümber kasvavat metsa saab vahetada rahaks. Algas ulatuslik metsaraie. Kuid puude ja teiste taimede juured ei hoidnud enam liiva paigal ja see hakkas tuule mõjul liikuma. Valdavalt läänetuulte mõjul oli liiva liikumine ühesuunaline – lääne tuulepealselt rannikult idarannale, just sinna, kuhu inimesed olid rajanud oma külad.
Liivaluited liikusid kiirusega kuni 15 meetrit aastas. Kogu poolsaarel mattus liiva alla 14 küla, kuni lõpuks saadi aru – mets tuleb tagas istutada! 19. sajandi keskpaigas algasid intensiivse metsaistutustööd, mis kestavad tänaseni.
Õhtuks jõuame tagasi ööbimispaika Liepājasse. Kolmanda päeva hommikul tutvume Liepāja arhitektuuri- ja vaatamisväärsustega, seejärel alustame tagasiteed koju. Teel teeme peatusi.
Enne Eesti piiri ületamist jõuame Salatsi jõe kaldal asuvasse Läti väikelinna Staicelesse. Kunagi oli see Mõtsa Pūole (Metsapole) muinasmaakonna Salatsi liivlaste asuala. Staiceles on grupp entusiaste
püüdnud taaselustada liivlaste kultuuripärandit ja säilitada mälestust sellest eestlastele lähedasest rahvast. Külastame linna vanimas majas asuvat liivlaste muuseumi Pivālind. Liivi keeles pivālind on pühalind – valge toonekurg. Liivlaste muuseumis ootab meid Eesti Vabariigi aastapäevale pühendatud kordumatu õhtusöök, kus pakutakse piirkonnale omaseid traditsioonilisi liivi toite ja jooke.
Retke juhib arhitektuuriajaloolane Madis Tuuder
Buss väljub Rahvusraamatukogu ( Tõnismägi 2) eest laupäeval kell 6.30 ntagasi Tallinnas esmaspäeval kell 23.30
Sõidu hind 250. Hinna sees hotell koos hommikusöökidega, Klaipeda Meremuuseumi ja Delfinaariumi külastus ja õhtusöök Staiceles Liivi majas
Liituda saab ka Pärnust.
Palume registreerida e-posti teel retked@looduseomnibuss.ee. Vajalik täpne nimeline registreerimine. Info telefonil 5647 6297.
Saadame kinnituse ja arve.
PALUME REGISTREERIDA ENNAST JUHUL KUI OLETE OMA SÕIDUSOOVIS KINDEL!
