Reede 13.09.2024- pühapäev 15.09.2024
Meie retk viib meid Ida-Läti latgalite iidsele asualale ning Latgale naabruses asuvale ajaloolisele Seelimaale ning Lõuna-Vidzemesse.
Latgalesse suundume Tartu, Võru, Alūksne, Litene ja Balvi kaudu ning jõuame Ludzasse. Latgale eristub kõigist teistest Läti ajaloolistest piirkondadest ikka veel laialdaselt kasutatava murdekeele ja katoliiklusega. Sellel on ajaloolised põhjused. Muinasaegne latgalite asuala jäi liivlaste ja seelide aladest itta, ulatudes Velikaja jõeni. Tänapäevane Latgale hõlmab Vana-Liivimaa Aiviekste-Pededze ja Väina (Daugava) jõest idas asuva ala, mis pärast 17. sajandi Rootsi-Poola sõdasid jäi Rzeczpospolita koosseisu nn Poola Liivimaana. Esimese Poola jagamise ajal sattus Latgale Vene impeeriumi võimu alla, esialgu Pihkva ning hiljem Valgevene ja Vitebski kubermangu koosseisus. Latgale oli kuni Läti iseseisvuseni võrreldes teiste ajalooliste aladega mahajäänud piirkond. 1920. aastal vabastasid Läti ja Poola armee Latgale ja see sai taas Läti Vabariigi osaks.
Latgalet nimetatakse ka Siniste järvede maaks, sest Aglona, Krāslava ja Ezernieki vaheline piirkond on kõige järvederikkam ala Lätis.
Retke alustame Läti vanima linna, Ludza, külastamisega. Vähemalt paari viimase sajandi jooksul olid Ludza-ümbruse alad koduks eesti soost inimestele, kes kõnelesid oma erilist lõunaeesti keele murrakut. 19. sajandi lõpus oli seal piirkonnas veel ligikaudu viiskümmend küla, kus võis seda kõnepruuki kuulda. Lutsi eestlased ehk lutsid rääkisid oma murrakut veel kuni võrdlemisi hilise ajani. Lutside keel oli vanemate inimeste hulgas veel kuni 1970ndate aastateni võrdlemisi laialdases kasutuses.
Ludzas tutvume linnakesega, käime kohalikus muuseumis, kus on ka lutside ajaloole pühendatud väljapanek. Vaatame vabaõhumuuseumis latgalite elu-olu ja külastame Ludzi suurt sünagoogi. Ludza käsitöökojas näeme latgalite rahvakultuuri ja saame kaasa osta meistrite loomingut. Hea ilma korral teeme parvesõidu Väikesel Ludza järvel.
Sealt sõidame öömajale Latgale ajaloolise piirkonna kultuurikeskusesse Rēzeknesse, kus ootab meid ka õhtusöök.
Teise päeva hommikul teeme väikese ringkäigu Rēzeknes, et vaadata selle Latgale südames asuva linna peamisi vaatamisväärsusi.
Seejärel külastame Läti katoliiklaste vaimset keskust Aglonas. Aglona basiilika on ehitatud hilisbarokkstiilis ning seda kaunistavad kaks umbes 60 meetri kõrgust torni. Kirikut külastavad igal aastal palverändurid, seal on missat pidanud Rooma paavst.
Aglona leivamuuseumis sööme lõunat. Rikkalik laud on kaetud latgalite rahvustoitudega.
Sealt suundume Līvānisse, kus vaatame Latgale kunsti- ja käsitöökeskuses asuvat klaasivabriku muuseumi.
Edasi viib meid teekond Krustpilsi ja Jekabpilsi kaksiklinna Daugava (Väina) jõe põhja- ja lõunakaldal. Kaks linna on ühendatud alates 1962. aastast, mil kahe kalda vahel taastati sõjas purustatud sild. Seal saavad kokku Latgale, ajalooline seelide asuala, Zemgale ja Lõuna-Vidzeme.
Krustpilsi piiskopilossi esmamainimiseks peetakse aastat 1237. Oma nimetuse on loss saanud selle fassaadile raiutud ristist, kuna kohalikud elanikud nimetasid lossi veel 19. sajandi keskel "ristimärgi lossiks". Praegu asub lossis Jekabpilsi ajaloomuuseum oma rikkalike eksponaatidega. See on üks vanimatest omavalitsuste muuseumidest Lätis, asutatud 1920. aastal.
Jekabpils on kaugeim punkt Eestist lõunas Läti südames, mille Eesti väed Vabadussõja ajal enamlaste käest lätlastele vallutasid. 5. juunil 1919 heiskasid Eesti 1. ratsapolgu sõjaväelased Eesti lipu Jekabpilsi (Jakobstadti) raekojale ja ametisse astus Eesti komandant.
Edasi suundume Lõuna-Vidzeme keskusesse Madonasse, kuhu jääme öömajale ja sööme õhtust. See on Paide suurune hubane väikelinn Vidzeme kõrgustiku idaosas.
Kolmandat päeva alustame külaskäiguga Cesvaine, et vaadata sealset lossi, mida peetakse üheks Läti silmapaistvamaks 19. sajandi teise poole ehituskunsti saavutuseks, mis on lisatud Euroopa kultuuripärandi nimistusse. Cesvaine loss ja park on suurepärased eklektilised kunstimälestised, milles on ühendatud ehitus-, raid-, metalli- ja maalikunst. Loss on ehitatud aastatel 1893–1896 saksa arhitekti Hans Grisebachi ja skulptori August Georg Dinklage projekti järgi. Sel suvel toimusid selles suursuguses mõisahoones Eesti mastaapseima ajastudraama, seriaali "Dedektiiv von Fock" võtted.
Järgmiseks vallutame Läti kõrgeima tipu, Gaiziņkalnsi mäe (312 m) Vidzeme kõrgustikul, mis oma kõrguselt jääb Baltimaades alla vaid meie Suurele Munamäele. Mäe tipust avaneb kaunis vaade Vidzeme kõrgustiku kaunile maastikule. Tõus Gaiziņkalnsile ei ole raske.
Sealt sõidame taas Daugava jõe äärde. Seal, kus Pērse jõgi suubub Daugavasse, asus muistsete latgalite Koknese vürstiriigi pealinnus. 1209. aastal lasi piiskop Albert endise vana puidust lossi asemele ehitada kivist lossi. Põhjasõja ajal (1701. aastal) õhkisid saksid taganedes lossi ning lossi enam ei taastatud. Kuni 1966. aastani asusid lossivaremed kõrgel mäel, kuid kui ehitati Pļaviņa HEJ veehoidla, siis ujutasid selle aluspõhja üle Daugava ja Pērse veed. Teeme tundeküllase ja meeleoluka laevasõidu Daugaval, et nautida kauneid loodusvaateid.
Seejärel alustame koduteed Valmiera kaudu. Külastame SIA Zarupi ebaküdooniatalu kust saab osta maitsvaid maiustusi, mahlu,siirupeid. Lõunat saab süüa Valmieras ja teeme ka peatuse Valmiermuižas.
Retke juhib ajakirjanik ja geograaf Toomas Kümmel.
Kaasa ID kaart või pass.
Buss väljub Rahvusraamatukogu ( Tõnismägi 2 ) eest kell 7.00. Tagasi Tallinnas kell 23.00
Sõidu hind 295 eurot
Hinna sees hotelli ööbimised koos hommikusöökidega Rezeknes ja Madonas, õhtusöögid Rezeknes ja Madonas, kaks muuseumi Ludzas, sünagoogi külastus ja parvesõit, Aglona Leivamuuseumi külastus ja sealne õhtusöök, Līvān klaasimuuseumi külastus, Laevasõit Daugaval, ebaküdooniatalu külastus.
Palume registreerida e-posti teel retked@looduseomnibuss.ee. Vajalik täpne nimeline registreerimine. Info telefonil 5647 6297.
Saadame kinnituse ja arve.
PALUME REGISTREERIDA ENNAST JUHUL KUI OLETE OMA SÕIDUSOOVIS KINDEL!